Kõrgkool peaks rohkem kaasama tööandjat

Õppekavade arendamine on pikk protsess ja tulemusi ei saa üleöö. Eesmärgi saavutamisel on vaja järjepidevaks ning tihedaks tööks kindlat eestvedajat. Ametinimetuse järgi peaks selleks inimeseks olema õppekavajuht. Paraku tundub, et kõnealusel ametikohal töötaval isikul on küll määratletud kohustused, kuid puuduvad piisavad volitused ning enamasti ka tasustatud aeg tegelemaks õppekava arengu ja kvaliteedi juhtimisega.

Oluline info, mida täna enamus kõrgkoolid õppekvaliteedi osas tudengitelt saavad, on õppeinfosüsteemis esitatud küsimustiku põhjal ja seda iga õppeaine kohta. Kahjuks on selline viis ajale jalgu jäänud – halduskoormusena ja andmete töötlemise seisukohast on see kergeim ja odavaim viis, kuid sellest saadav tagasiside ei ole piisav. Ka ei ole piisavad sellest tehtavad järeldused, kvaliteetse arengu tagamiseks tuleks teha tööd väiksemates arutelugruppides. See on töömahukas ning kindlasti raske, kuid lõpptulemusest võidaksid kõik.

Tudengi kaasatus

Üliõpilase roll õppekavade arendamisel peaks olema tagasiside andmises ja mitte baasküsimustike täitmisega, vaid konkreetsetes töörühmades osalemisega. Õppekvaliteedi parendamisel mängivad suurt rolli lisaks ainetele määratud väljunditele ka õppemetoodika ja nende innovaatiline areng – seda tagasisidet saavad ainult anda tudengid. Selleks, et saaksime rääkida arengust, on vaja põhjalikult teada hetkeseisu ning see on põhjus, miks üliõpilaste kaasatus peab olema senisest suurem.

Selliste süsteemide juurutamine nõuab aega ja raha ning tulemused selguvad alles pikema ajaga, kuid see peab olema meie ülikoolide, meie riigi prioriteet. Seetõttu on vaja, et leitaks need ressursid, mis kogu eelnevat võimaldaksid. See on panus, mis mõjutab otse Eesti arengut, sest üliõpilased on just need, kes kujundavad kogu riigi tuleviku.

Autor: Mareli Ots